Peavöö

 Olen juba ülemöödunud aastast peale püüdnud omale leida kedagi, kes punuks mulle normaalse hinnaga peavöö. No leidsin Võru pärimustantsu festivalil ühe Põhja-eesti tegija, kellelt hinda küsisin aga kui vestlus väga pika vahe võttis, uurisin ka Setomaa tegijailt hinda aga neil polnud aega. Samal ajal sai tantsurühmale paar vööd soetatud projektirahadest - hinnaks 400 euri tükk. No pole mul seda kusagilt nipsust võtta. Põhja-Eesti tegijalt sain ka lõpuks hinna - 600 euri tükk. No aina hullemaks läheb aga mis seal ikka - inimesed väärtustavad oma käsitööd! Õige kah! Oma käsitööd peabki väärtustama!

No igal juhul tegin ma otsuse aasta algul, et proovin ise omale tantsupeoks peavöö punuda. Ma pole ju kunagi ühtegi vööd pununud aga kui ei proovi, ei saagi teada, kas hakkama saan. Otsisin mina siis kirjandust ja videosid jne. No leidsin mõne väga hea asja:
1. "Seto rahvarõivad" Seto Käsitüü Kogo 2023 aastal koostatud raamat, milles on väga head selgitused ja pildid (ESTER kataloogis)
2.  "17 kirrivat paela" Lüüli Kiik 2011 (ESTER kataloogis) milles on päris kenasti seletatud toimselt põimitud paelte punumine.
3. "Seto naise peavöö algupärane punumistehnika ja tänapäevased valmistusviisid" Lüüli Kiik 2021 TÜ magistritööst oli väga palju kasu, sest selles oli toodud ka vigu välja ja räägitud kuidas lõnga valida, kuidas mõõta, mida kuna teha - super abi!
4. Tatjana Smorodina õppevideo Seto Käsitüü Kogo lehel oli muidugi A ja O ning seda vaatasin, punusin, kerisin tagasi, vaatasin, kerisin, punusin. Super! Aitäh selle video eest!

Nii ma siis hakkasingi ise pihta.  Võtsin aga 77 lõnga ning hakkasin punuma. No algul oli mul tegelikult rohkem lõngu ja polnud neljaga jaguv plus üks lõng, sest ma ei saanud aru, miks peab olema see üks nö üleliigne lõng. Kui ma aprilli alguseks olin pununud umbes 20cm vööd, hakkas muster tiba ühte serva kiskuma - tuli otsida abi. No kõik käsitöölised, kellelt abi proovisin saada, ütlesid, et ma olen ogar, et seda peavööd ise punuda tahan. See lause lisas mu jonnakusele indu juurde tegelikult ja ma olen selle eest ääretult tänulik. Küsisin nõu ka sellelt Põhja-Eesti tegijalt. Tema ütles, et "Üleliigne lõng peab olema punuvas käes". No mitte midagi ei saanud ma aru, mida sellega mõeldi. Tuli üles harutada oma tehtu, võtsin mõne lõnga vähemaks ja lisasin selle ühe üleliigse ka. Muide, pean mainima, et ma oma arvates punusin kõvasti, väljanägemine oli vööl pehme, aga kui ma hakkasin seda üles harutama, oi kurja kuidas ma vaeva nägin ja kakkusin! Harutamine oli hullem, kui punumine!!!

Pobisesin ühel päeval raamatukogus, et ma ei saa aru, mida teen valesti ja üks tore tuttav lugeja teatas, et aga Räpinas on tema väga tore õppejõud Lüüli Kiik, et tema kindlasti oskaks aidata. Rääkisin siis selle lugejaga ja sain ise asjale pihta!

Vahepeal oli tüü aega vaikus ja mu töö seisis laual - polnud üldse aega aga kui tantsupidu lähenema hakkas, tuli kiirelt taas tegutsema hakata. Enne pidu võtsin lausa kaks vaba päeva ning nii uskumatu kui see ka poleks, suutsin selle kahe päevaga punuda poole peavööst! Terve vöö pikkus peab olema 2,3 meetrit! Sõrmed kanged sellest sikutamisest aga oma tehtud! Valmis ta saigi enne tantsupeole minemist ja peol kandsin uhkusega. No pole nii kaunilt punutud, kui on tegijate vööd aga see on mu esimene ja enda tehtud!

Näis, ma pole veel mõtet maha visanud, et omale veel üks punuda aga esmalt peaks vist veel ühe liniku omale tegema, mille peal uhkelt peavööd kanda :)

Hame

 No sinna on juba mitu head aastat möödas, kui ma omale kitasniku õmblesin. Vahepeal tegin olude sunnil ka uue põlle omale ning sinna see seisma siis jäigi.
Oma seto rahvariiete komplektist jäi puudu veel hame ja naise pea, sest vööd lasin teha Anne Kõolehe mehel nii omale kui ka Svenile. Said uhked vööd! Ausõna!
Hame õmblemise võtsin ma ka ette tegelikult juba tükk aega tagasi - võtsin aga tantsurühma hame ette ning lõikasin tükid välja. Pihaosa õmblesin isegi kokku aga no käistele tikandi tegemine võtab ju päris palju aega. Lasin selle osa masinaga tikkida. No jah, ka siis jäi mu hame õmblemine pooleli, sest ma ei leidnud sobilikku punast kangast varrukatele. Aga punane on seto rahvariiete juures väga oluline värv! Sirge Anderson on uurinud seto hamede traditsioone ja teinud selle kohta oma diplomitöö, kus selgub: Punasel kaitse- ja ravimaagiline tähenduse tõttu kastutati seda ka rõivaesemetel. Arvati, et punase lõngaga piiratud alale ei pääse kurjad vaimud.
Uue tõuke õmblemiseks andis Gretu oma koolitööga. Hakkasin taas õmblema ehk võtsin ennast kokku üle pika aja. Pusimist oli palju ja varruka otste ning kaeluse kurrutamine ja käiseotste sobitamine/disainimine võttis ikkagi oma aja küll. Minu tööde miinuseks on see, et mul puudub overlock-masin ja seega kasutan sarnast pistet, mis õmbleb nagu kokku ja samas ka üle serva, et kangas võimalikult vähe hargnema hakkaks. Ütleme ni, et ise jäin tulemusega rahule isegi teades, et kangas jäi eelnevalt pesemata ja see tõenäoliselt tõmbab tiba pesus kokku...

Lapitekk

Umbes neli aastat tagasi heegeldasime augustis sündinud pisipoisile lasteraamatukogus lapitekki. Selline tore tekk sai ja mulle hakkas muster meeldima. Rohelisel taustal kenad valged lilled. No meeldis kohe nii väga, et hakkasin ise veel ühte tekki heegeldama. Ainult valged lilled muutusid igavaks ja tegin värvilisi lilli veel sisse. Kokku sai peaaegu et nelja aastaga heegeldatud 17x23 ehk 391 ruutu. Ilma pingesse tõmbamata on teki mõõdud 161cm x 210cm. Et järgmisel korral mustrit otsima ei peaks hakkama, panen siia ka mustri joonise, mis mind truult aastaid teenis:

Lõngakulu ma ei ole arvestanud aga no eks neid rohelisi lõngatokke kulus ikka õige mitmeid ja lõngapoe müüjad tahtsid väga juba näha, mis lõpuks valmis saab. Koroona tõttu pole ma aga neile piltegi saanud näidata. Kui ma seda tekki heegeldama hakkasin, oli voodi mõõduks 1,12x2,0 meetrit aga vahepeal aitasin teha emal tema magamistoas remondi ning vana voodi vahetati uue ja suurema vastu välja. See tähendas aga seda, et minu voodikate pidi ka suuremaks saama. No tegin siis jälle uusi lapikesi juurde- hea, et enne valmimist uus voodi osteti ja mitte peale teki kinkimist. Emadepäeval saab aga mu ema omale lapiteki. 

Loodetavasti see meeldib talle :)

Muhuseelik

Kui sul seljas muhuseelik
oled lihtsalt ülemeelik!

Sel korral ei olnudki homseks vaja õmmelda kostüümi- üleülehomseks hoopis :D Aga tegelikult rääkisime pühapäeval kanga ostmisest ja teisipäeval õmblesin juba. Kolmapäeva hommikul ostsin siiski seeliku alaserva ka paela ja valmis ta saigi :) Koolitants võib tulla!
Huvitav, kas mu oma õel on ka Koolitantsu jaoks kostüümi õmblemisel abi vaja?!

Pull

Pulli peab saama! No kui peab, siis peab. Ja kui kolmapäeval peab laupäevaks pullikostüüm valmis saama, siis tuleb natukene mõelda ning õmblusmasina pealt tolm maha pühkida.
Natukesest mõtlemisest sai muidugi jupp tööd ja nikerdamist. Iseenda peal mõõtmist, enese pildistamist (sest silmade ette said silmad), nööpnõeltega enese kraapimist ja kõike muud jagus pooleks õhtuks. Isegi Kristjan sai pildistada enne kui magama läks.

Kell 00.30, kui dressipluusist oli saanud sabaga pullipusa, olid puudu ainult sarved ning mu peamodellid juba magasid. Päris armas on õmmelda käsitsi sarvi ja loota, et vast said õigele kohale ja kellegi peas näevad need ka sarvede moodi välja (kaisukaru kahjuks ei tahtnud ka koostööd enam teha).
Tulemus:

Porgandipirukas

Ilmar Tomuski sulest ilmus uus lasteraamat "Porgandipirukas", milles räägitakse porgandipiruka erinevatest komponentidest nagu Johanna-Margareeta Jahu, Peeter Piim, Priit Pärm, Voldemar Või, Sulev Sool, Siim Suhkur, Roland Riis, Mariina Muna, Pille Pipar ja Paula Porgand. Loomulikult on raamatu lõpus tore porgandipiruka retsept, mille ma ka ära proovisin - tasub proovida! Kirjutan retsepti otse raamatust maha:

TAINAS
250 milliliitrit piima
2 teelusikatäit suhkrut
25 grammi pärmi
400 grammi Nisujahu
50 grammi võid
1/2 teelusikatäit soola

TÄIDIS
10 keskmist porgandit
5 muna (kaks keedetud ja kaks toorest muna täidisesse ning üks toores muna piruka pintseldamiseks)
50 grammi riisi
1 teelusikatäis soola
1/3 teelusikatäit jahvatatud musta pipart
soovi korral veidi riivitud muskaatpähklit

KUIDAS VALMIB PORGANDIPIRUKAS
TAINA ETTEVALMISTAMINE
Võta veerand liitrit piima ja soojenda selliselt, et sõrmega katsudes tundub veidi soe. Piim vala suuremasse kaussi ning sega selle hulka kaks teelusikatäit suhkrut ja paarkümmend grammi pärmi.
Nüüd lisa suhkru ja pärmiga segatud piimale kakssada grammi head nisujahu, sega kõik hästi korralikult läbi.
Lase vedelal tainal umbes veerand tundi soojas kohas kerkida.
Vahepeal sulata viiskümmend grammi võid, lisa paar-kolm näpuotsatäit soola ning sega korralikult läbi.
Siis sega veidi kerkinud taina hulka veel kakssada grammi jahu ning soolaga segatud või, vala tainas jahuga kaetud sõtkumislauale ning sõtku, kuni see on täiesti ühtlane. Valmis tainas ei kleepu enam käte ega laua külge.
Vormi sellest päts, puista jahuga üle ja pane kümneks minutiks sooja kohta kerkima.
TÄIDISE TEGEMINE
Võta kümme poolpehmeks keedetud porgandit, koori need ja riivi jämeda riiviga ribadeks.
Lisa porgandile kaks keedetud ja tükeldatud muna ning suur peotäis riisi. Sega kõik korralikult läbi ning lisa maitseks neli-viis näpuotsatäit soola ja näpuotsatäis peenikest jahvatatud musta pipart. Kui tahad, võid lisada ka tsipake riivitud muskaatpähklit. Kõige lõpuks lisa kaks toorest muna ning sega kõik läbi.
TAINA RULLIMINE JA PIRUKA TEGEMINE
Võta kerkinud tainapäts, sõtku seda veel paar minutit, vajadusel lisa sõtkumise ajal jahu, et tainas enam käte külge ei kleepuks. Rulli tainas tainarulliga õhukeseks ruudukujuliseks tainaleheks.
Aseta täidis selle ühele poolele nii, et servadest jääb umbes kaks sentimeetrit vabaks, tõsta teine tainapool täidise peale ning suru kahvliga kokku, et täidis pirukast välja ei tuleks.
Et pirukas ilusam välja näeks, pintselda see üle toore munaga.
Aseta pirukas küpsetusplaadile ning pane kahekümneks minutiks kahesajakraadisesse ahju.
Kui pirukas on korralikult kerkinud ja kuldkollaseks küpsenud, võta see ahjust välja ning lase vähemalt veerand tundi jahtuda. Seejärel võid selle viiludeks lõigata ning perele või sõpradele jagada.

Mereaasta

Minu selle aasta esimene "" sai tehtud mulle endale, sest tantsurühma jõulupidu tehti uuel aastal ning mereteemaline :) Seelik! Jah seelik- valge seelik siniste triipude ja šleifiga :) Ise olen rahul siis, kui tiba kitsamaks selle olen teinud :)

Pildid jõulupeost :)

Kindad

Rääkisin mina pühapäeval oma onunaisega, kes parasjagu laste kindaid taga otsis ja mul välgatas peas lamp põlema. Kooks piigadele kindad. No esmaspäev läks hoovõtuks aga eile kudusin pisemale piigale kindad valmis. Said silmnähtavalt suured, selge, need kindad saavad siis suuremale preilile. Täna hommikul vaatasin kindais ja jube mage tundus, et lihtsalt roosad... Heegeldasin siis lillekese peale ja panin pärli südameks ning pitsiserva tegin ka ja valge paelagi ajasin läbi.
Kell oli kaks päeval kui ma omadega valmis sain. Tulemus oli isegi armas!

Näitasin oma tulemust ämmale ja kurtsin, et pisipreili ei saa ikkagi kindaid, mis sellest, et talle ju neid tegema hakkasin. Ämm vastu, et no aga mis... Sa jõuad ju teised kindad ka valmis kududa. Tiba mõtlemist ja vardad jälle kätte. Pisipreili saab ka omale kindad! Mõni hetk tagasi lõpetasin tema kinnastega.

Loodetavasti ei saanud kummagi piiga jaoks need väikesed, sest ega mõõtu mul ju kusagilt võtta polnud (oma pisem kutt keeldus varrastega pooleliolevat kinnast kätte panemast) ja loodetavasti kindad meeldivad :)

Kinkide pakkimine

No nagu ikka, sel aastal said kinkekaardid pakitud mööbliriide näidistesse ehk ära viska ära asju, mida kunagi vaja võib minna. Samsist tegin ümbrikud ja sidusin punase paelaga kinni ning tulemus selline.

Piparkoogid

Sel aastal võtsin ennast kokku ja mitu aastat plaanis olnud tegu sai tehtud- ma tegin ise omade väikeste käppadega piparkoogitaigna. Nagu piparkoogitaignaga ikka- mida kauem seista saab, seda mõnusamaks muutub. Seega, nädal seismist oli isegi vähe, sest kaks nädalat hiljem sai ülimalt mõnus- kerkib hästi ja need koogid, mis paksemad saavad, on mõnusalt pehmed. Õhukesed küpsevad krõbedateks. Maitse suurepärane minuarvates (paksematel oli esimesel nädalal natukene saiane maitse).

Selleks, et järgmisel aastal ka sama koogitaigent teha aga mitte otsida paljude seast nami-nami lehelt, kirjutan siia igaks juhuks ka retsepti.
PIPARKOOGITAINAS
250g tumedat siirupit (Dansukker)
170g suhkrut
kuni 1 pakk piparkoogimaitseainet
250g võid
2 muna
600g jahu
2tl soodat

Kuumuta siirup keemiseni koos suhkru ja piparkoogimaitseainega piisavalt suures potis, sest samasse potti saab kogu taigna segada. Tõsta pott tulelt ja sega juurde tükeldatud või. Sega või sulamiseni. Lase veidi kene jahtuda ja klopi juurde munad. Sega sooda jahuga, lisa segu segades siirupile. Sõtku tainas läbi, paki toidukilesse ja hoia järgmise päevani külmikus. Mida kauem külmas seisab, seda paremaks muutub ;)
Küpseta 200°C 6-9 minutit.